Enamike investorite portfell keskendub ühel või teisel moel aktsiatele. See on mõistetav: aktsiatele on lihtne ligi pääseda, aktsiatest räägitakse palju ning need on pikaajalise kasvu alustalad. Samas kaasneb sellise strateegiaga kontsentreeritud risk globaalsete aktsiaturgude suhtes.
Võlakirjad ei tähenda alati kõige suurema kasvu tagaajamist. Võlakirjad aitavad lisada portfelli struktuuri, tulu ja tasakaalu. Õigesti kasutatuna võivad võlainstrumendid aidata investoritel puhast aktsiariski hajutada.
Võttes arvesse kaubeldavate varade mahu on võlakirjaturg on üks maailma suurimaid finantsturge. Ometigi räägitakse võlakirjadest aktsiatega võrreldes väga vähesel määral ning antud varaklass jääb tihtipeale jaeinvestorite tähelepanuta.
Võlakirju emiteerivad peamiselt valitsused, pangad ja teised finantsasutused ning ettevõtted. Samuti investeerivad võlakirjadesse peamiselt institutsionaalsed investorid. Tegemist on tohutu turuga, mida vähesed erainvestorid kasutavad enda kasuks. Samas on viimastel aastatel on märgata eriti Baltikumis kasvavat jaeinvestoritele suunatud võlakirjaemissioonide mahtu.
1) Mis on võlakiri?
Võlakiri on sisuliselt laen.
Võlakirja ostes laenad raha laenuvõtjale, näiteks valitsusele, ettevõttele või pangale. Vastutasuks kohustub laenuvõtja maksma sulle regulaarsete intervallidega intressi ning tagastama sinu algse investeeringu kindlal tuleviku kuupäeval, mida nimetatakse lunastustähtajaks.
Regulaarseid intressimakseid nimetatakse kupongi makseteks. Investeeritud summa on põhiosa.
Lihtsustatult töötab võlakiri nii: laenad raha täna, saad vahepeal intressi ning lunastustähtajal saad laenatud raha tagasi.
Kuidas erineb võlakiri tavalisest laenust?
Struktuur on sarnane, kuid kaks erinevust on eriti olulised.
Esiteks saab võlakirju järelurul osta ja müüa. See tähendab, et investor ei pea võlakirja alati lunastustähtajani hoidma. Kui investor soovib varem võlakirjast väljuda, võib ta järelturul võlakirja teisele investorile edasi müüa.
Teiseks rahastavad üht võlakirjaemissiooni tavaliselt paljud investorid, mitte üksainus laenuandja. Ettevõte, pank või valitsus võib emiteerida võlakirja sadadele või tuhandetele investoritele korraga, kellest igaüks omab väikest osa koguvõlast. Võrreldes pangalaenudega on võlakirjade omandus hajutatum, mis võimaldab järelturul kauplemise.
See muudab võlakirjad paindlikumaks kui tüüpilise eralaenu. Samuti tähendab see, et investorid saavad valida väga paljude erinevate emitentide, lunastustähtaegade, krediidikvaliteedi ja tootluste vahel.
Lihtne näide: Võlakiri 10 000 EUR, kupong 7% aastas (maksetega 2x aastas), tähtaeg 5 aastat.
Sinu rahavood on teada esimesest päevast alates. See on üks võlakirjade põhilisi tugevusi: kui sa vahepeal ei müü ja emitent maksab kokkulepitud viisil tagasi, tead täpselt, kui palju ja millal teenid.
2) Miks investeerida võlakirjadesse?
Fikseeritud ja stabiilne rahavoog
Üks võlakirjade suurimaid eeliseid on rahavoogude ette teadmine. Tavalise fikseeritud intressiga võlakirja puhul tead intressimaksete graafikut ette ning eeldusel, et emitent ei satu maksejõuetusse, tead ka seda, millal põhiosa tagasi makstakse. See eristab võlakirju oluliselt varadest, mille tootlus sõltub peamiselt turumeeleolust.
Osade investorite jaoks võivad võlakirjad täita sarnast rolli nagu kinnisvara: võlakirjad pakuvad regulaarseid rahavooge. Erinevus seisneb selles, et võlakirjadega ei kaasne tavaliselt üürnikke, remonti, vakantseid perioode ega igapäevast haldamist.
Prioriteet aktsionäride ees kapitalistruktuuris
Võlakirjaomanik ja aktsionär ei ole samas positsioonis. Kui ettevõttel tekivad raskused, on võlakirjaomanikel nõue ettevõtte varadele ja rahavoogudele. Nende täpne järjekoht sõltub sellest, kas võlakiri on tagatud, tavaline tagamata võlakiri või allutatud võlakiri, kuid võlausaldajad paiknevad tavaliselt lihtaktsionäridega võrreldes eelistatud seisus. See ei kõrvalda riski, kuid loob aktsiatega võrreldes olulise struktuurse eelise. See on üks põhjus, miks ühe ja sama ettevõtte võlakirju peetakse sageli madalama riskiga varaks kui aktsiaid.
Lai valik riski ja tootluse spektrumis
Võlakirjaturg hõlmab kõike alates lühiajalistest riigivõlakirjadest kuni investeerimisjärgu ettevõtete võlakirjade, pangavõlakirjade ja kõrgema tootlusega ettevõtete võlakirjadeni. See tähendab, et investorid saavad valida laia krediidispektri vahel sõltuvalt sellest, mida nad otsivad: suuremat turvalisust, kõrgemat tulu, lühemat/pikemat lunastustähtaega või muud kombinatsiooni.
Võlakirjad annavad ligipääsu ka riskipositsioonidele, mida aktsiad ei võimalda. Riigi valitsuses ei saa osta „aktsiat", kuid samas saab investeerida mitmete riikide valitsuse võlakirjadesse.
Portfelli riskide hajutamine
Võlakirjad võivad portfelli hajutada, sest nad käituvad aktsiatest erinevalt. Aktsiaid mõjutavad suuresti kasvuoootused, kasumid ja üleüldine turumeeleolu. Võlakirju mõjutavad suuresti intressimäärad, emitendi krediidikvaliteet ja aeg lunastustähtajani. See ei tähenda, et võlakirjad liiguksid alati aktsiatega vastassuunas, kuid need lisavad portfelli teistsuguse tootluse ja riskiallika.
Võimalus valida kindlaid ajaperioode
Paljud finantseesmärgid on ajaliselt piiritletud. Raha võib vaja minna kahe, nelja või viie aasta pärast. Võlakirju saab nende ajahorisontidega sobitada viisil, mida aktsiatega sageli teha ei saa, mistõttu on need kasulikud mitte ainult „turvaliste varadena", vaid ka planeerimisvahenditena.
3) Levinud väärarusaamad
"Võlakirjad on riskantsed"
Võlakirjad ei ole riskivabad, kuid sageli on need aktsiatest vähem riskantsed. Võlakirjaomanikul on lepinguline nõue rahavoogudele ning ta paikneb kapitalistruktuuris üldjuhul aktsionäridest eespool.
Samuti on oluline meeles pidada, et võlakirjaturg hõlmab väga erinevaid krediidiriski tasemeid. Valiku konservatiivsemas otsas paiknevad kõrge reitinguga riigiemitendid ja investeerimisjärgu laenuvõtjad, kelle ajaloolised maksejõuetuse määrad on olnud madalad. Riskantsemas otsas on spekulatiivse reitinguga emitendid, kelle maksejõuetuse tõenäosus on suurem.
"Võlakirjad pakuvad madalat tootlust"
See väide on liiga üldine, et olla tõsi. Mõned võlakirjad pakuvad tagasihoidlikku tootlust, eriti väga lühiajalised või väga kõrge kvaliteediga riigivõlakirjad. Kuid võlakirjade universum on lai. Kõrgema tootlusega ettevõtete võlakirjad, pikema tähtajaga emissioonid ja nõrgema reitinguga emitendid võivad pakkuda märkimisväärselt kõrgemat tootlust. Teisisõnu sõltub võlakirjade tootlus sellest, kus sa asud krediidi- ja ajaspektris.
"Võlakirjad on ainult institutsionaalsete investorite mängumaa"
Varem oli see suurem takistus kui praegu. On tõsi, et enamik võlakirjainvestoreid on endiselt suured institutsioonid, näiteks varahaldurid, kindlustusandjad ja fondid. Kuid see ei tähenda, et võlakirjad oleksid erainvestoritele kättesaamatud. Sõltuvalt investeerimise platvormist saavad investorid tänapäeval võlakirjadele ligi ka palju väiksemate summadega. Mõnede võlakirjade miinimum investeeringu summad algavad isegi 1 eurost, mis muudab varaklassi palju kättesaadavamaks, kui tihti arvatakse.
"Võlakirjad on riskantsed ja/või vähe likviidsed"
Võlakirjade hinnad liiguvad turuga koos, eriti siis, kui intressimäärad muutuvad. Kui ostad tavalise fikseeritud intressiga võlakirja ja hoiad seda lunastustähtajani, sõltub sinu tootlus kokkulepitud rahavoogudest ja põhiosa tagasimaksest, eeldusel et maksejõuetust ega enneaegset müüki ei toimu. Seetõttu nimetatakse võlakirju fikseeritud tulumääraga instrumentideks.
Likviidsus varieerub võlakirjaturul suurel määral, kuid on vale eeldada, et võlakirjad on oma olemuslikult mittelikviidsed. Tihti eksisteerib aktiivne järelturg, eriti riigivõlakirjade ning suuremate ettevõtete võlakirjaemissioonide puhul, mida võib olla lihtsam edasi müüa kui väikese turuväärtusega ettevõtete aktsiaid. Samas ei ole kõiki võlakirju sama lihtne müüa. Praktikas võib väike 50 miljoni euro suurune Baltikumi kohaliku ettevõtte emissioon olla palju vähem kaubeldav kui miljardi euro suurune riigivõlakirja emissioon.
4) Kokkuvõte: kellele võiks sobida võlakirjadesse investeerimine?
Võlakirjad jäävad sageli tähelepanuta, sest need on aktsiatest vähem "põneva iseloomuga." Võlakirjad ei paku piiramatut tõusupotentsiaali ega domineeri tavaliselt uudiste pealkirjades. Sellele vaatamata võivad võlakirjad huvi pakkuda investoritele kes soovivad riskide hajutamist ja suuremat kontrolli rahavoogude üle.
Kokkuvõttes on võlakirjadest tavaliselt enim kasu siis, kui investoril on selge ajahorisont, soov riske hajutada ning eelistus prognoositavate tulemuste suhtes.